Pakendite kogumisega on lihtne – vastavalt pakendiseadusele tasuvad tootjad selle eest, et nende toodetud või maale toodud pakendid kokku kogutakse ja taaskasutusse suunatakse. Pakendatud kauba tarbijal on õigus pakendijäätmetest tasuta vabaneda. Ajalehed-ajakirjad ning ka postkastidesse jõudev paberreklaam on aga eraldi jäätmeliik, mille kogumise ja taaskasutuse kulud on tänaseni tarbija kanda. Tarbijal tuleb tellida kas vastav teenus või kasutada kohaliku omavalitsuse loodud kogumissüsteeme, nt jäätmejaamades. Viimased kulud on samuti tarbija kanda, kuigi kaudselt, läbi maksude.

Tarbija teadlik vastutus

Kui perioodika puhul võtab justkui lehetellija vastutuse tegeleda ka selle edasiste käitluskuludega, siis reklaami saamist ei saa tarbija tänaseni valida. Hoolimata reklaami mittesoovimisest teavitavatest siltidest jõuab senini suur hulk soovimatut reklaami inimeste postkastidesse. Sageli tõstetakse see hunnik oma postkastist otse prügikasti. Vähe sellest, et raisku läheb suur hulk väärtuslikku ressurssi, jäävad käitluskulud selle osapoole kanda, kes pole seda teadlikult võtnud.

Reklaami puhul oleks mõistlik pöörata senine süsteem ringi ehk tarbija ei pea otsima võimalusi, kuidas postkasti ilmuvast reklaamist loobuda. Selle asemel võtaks tarbija teadliku vastutuse, et kui ta reklaami oma postkasti soovib, siis ta selle tellib ja on valmis kandma ka selle käitlusega seotud kulud.

Trükitoodete tootjavastutus

Trükitööstuses kasutatakse rohkelt loodusressursse, seega oleks loogiline ka vastutada tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutusse suunamise eest. Seades perioodikale tootjavastutuse, tasuksid meediamajad selle eest, et nende väljaantavad ajalehed-ajakirjad kokku kogutakse ja materjalina taas kasutusse suunatakse. Sellest omakorda tekib motivatsioon otsida võimalusi kestlikemate lahenduste kasutuselevõtuks.

Möödunud aastal selgus mitme uuringu kaudu, et kuigi Eesti inimesed peavad end väga keskkonnasõbralikuks, siis nende käitumises see ei kajastu. Me ei saa kogu vastutust panna tarbija õlule ja oodata, millal nende harjumused muutuvad. Kui iga osapool annab juba täna oma panuse ressursside säästmisesse, jõuame kiiremate tulemusteni. Aga muutusi on vaja, sest pikalt me tuleviku arvelt tänaseid harjumusi subsideerida ei saa.