Kanal: Õhtuleht
Autor: Rainer Kerge
Link originaalloole: http://www.ohtuleht.ee/453604
Kas teie julgeksite kuu jooksul prügikasti kogunenud kraami köögilauale kallata? Proua Ann julgeb ja uudishimutseja palve peale kallabki.
Teetasside kõrvale maandub tagasihoidlik installatsioon. Siin on kümmekond vürfliks pigistatud väikest kilekotti, paar kommipaberit, tühi tabletialus, silmatilkade tuub, õlipudeli kork, veel paar kilepakendit ning vett ja vilet näinud pesusvamm. Keskmise lasteaialapse taskutest leiab kah rohkem minemavisatavat kraami.
Proua Ann, 72 aastat vana, elab üksi Tartu aedlinnamajas. Oleks ta kodu magalarajoonis, näeks ka tema isiklik jäätmemajandusbüdžett pisut teistsugune välja. Aga praegu toimetab Ann sedasi, et suurema osa aastast seisab 80liitrine prügikast, kõige väiksem, mis eramajal olla tohib, puu all sisuliselt sisutult. Kui see oli veel oma teha, tellis Ann prügiauto kaks korda aastas. Nüüd käib see iga nelja nädala tagant ja harva asja pärast.
Kui Annel kingad käigu pealt pooleks läksid, nägi ta loos ka midagi head: viimaks ometi oli, mida prügikonteinerisse peita.
Ühed vanad ja viledad, Hruštšovi-aegset sula mäletavad suusasaapad on Annel aga alles. Mitte et ta rämpsu koguks – uhke vormi säilitanud jalavarjud teenivad maja ukse ees lillepottidena, lobeeliad süles.
"Miks ma nad minema viskan, kui neid saab taaskasutada!" rõõmustab Ann.
Taaskasutus, nagu ka prügi sorteerimine, on Anne igapäevase kokkuhoidliku ja loodussäästliku majandamise alustalad. Kusjuures majapidamise prügivaba hoidmine ei nõua kaugeltki suurt keemiat ja keevitamist, tuleb lihtsalt teada, mis kuhu käib.
"Prügikonteiner on nii puhas, et seal võiks leiba hoida!"
Kilekotte Ann ei osta, need siginevad majapidamisse iseenesest. Tulevad lapsed või külalised ja toovad pruukosti, jääb taarana alles ka kilest poekott. Sellega kannatab kõigepealt mitu kuud (kui mitte pool aastat) kaupluses käia. Kuluvad kirjad juba nii maha, et kotti piinlik pruukida, saab teda kasutada muu pakendi ladustamiseks. Pakendikonteinerite juures on Ann teada külaline.
"Leiva-saia kilekotid, mis on puhtad, on esialgu samuti taaskasutamiseks," lahkab Ann oma käitluspraktikat edasi.
Lihaverist või kalalõhnalist kilekotti Ann läikima lööma ei hakka, lobistab niisama kraani all pisut selgemaks, nõrutab kuivaks ja villib siis puhta kilekoti sisse. Must kott käib nutsakaks, mille ta surub puhta kilekoti nurka ja voldib selle siksakis kokku. Tulemuseks on viisakalt konserveeritud prügi, mis võib rahulikult nädalaid kööginurgas prügikastis seista, mingit halba lõhna temast välja ei pääse.
Muide, prügikonteinerisse mõeldud jäätmete kogumiseks kasutab Ann kohvipakki. Kui poolekilosel kohvipakil ülemine serv maha lõigata ja selle sisu purki kallata, jääb järele kenasti püsti seisev taara. See ongi Anne tubane prügikast, mille peaülesandeks hoida ühes kohas koos kasutuskõlbmatult määrdunud kilekotte. Väga harva satub siia muud kraami.
Hea küll, kui hambapastatuubist enam ussikest välja ei meelita, tuleb see minema visata. Kui nõudepesukäsn on leidnud kõigepealt tööd riistapuhastajana ja seejärel aidanud küürida kraanikaussi ning gaasipliiti, saavutab ta lõpuks köögikõlbmatu väljanägemise ja määratakse minemaviskamisele.
Üht-teist prügi tekib köögipoolelt veel. Piima saab Ann talumehelt purgiga, aga hapukoorekotile ei hakka ta küll uut elu sisse puhuma. "Vanasti ma kogusin neid ja tegin vaibaks, aga enam ei viitsi" muigab Ann.
Ka väga õliligane karp leiab kiiremas korras tee õuenurgas igavlevasse prügikonteinerisse.
"Ma olen mugavaks muutunud," vabandab Ann. "Vahel ma ei osta enam heeringat, vaid heeringafileed – paned leivale, tomatit ja sibulat peale, ning ähh, kui hea! –, ja seda heeringapakki ei hakka ma pesema, panen ta kilekotti, seon pealt kinni ja viin kohe õue konteinerisse. Niisuguseid pakke tekib vahest kuu jooksul üks."
Sügise hakul käis Anne majas korstnapühkija, leidis korstnajalast tahma, vareste kokku tassitud konte ja muud säärast kraami, kokku umbes pool ämbritäit mustust. Selle sodi keeras Ann samuti kilekotti ja ladestas välikonteinerisse.
"Minu prügikonteiner on nii puhas, et seal võiks leiba hoida," ütleb Ann. Sest loomulikult tõstab ta ka köögis täis saanud kohvipakk-prügikasti koos selle kõhutäiega viksilt mõnda puhtasse kilekotti, teeb sõlmegi peale, ja alles siis viib õue konteinerisse.
"Margariinitopsidega panen ma maasikaid sügavkülma."
Edasi: joogitaarat Anne tuppa üldjuhul ei satu. Kui mõni mineraalvee- või limonaadipudel sinna ehk eksibki, rändab ta õige pea taaraautomaati. Ringlusmärgiga pudeleid-purke keegi niisama värava ette ei jäta, või kui jätabki, siis sedalaadi tarvikute puhul käib tõhus järelnoppimine. Vahel leiab Ann aga heki seest mõne veinipudeli. Kui see on puhas, viib ta pudeli klaastaarakonteinerisse, on aga kest selgelt räpane, pakitakse ta kilekotti ja pillatakse prügikasti.
Söögi ümber leiduvale pakendile vaatab Ann sügavalt otsa: kus ja kuidas annaks seda anumat pruukida?
"Margariinitopsid lähevad kõigepealt korduskasutusse," valgustab Ann. "Nendega panen ma sügavkülma maasikaid ja vaarikaid. Poes on küll müügil sügavkülmakarbid, aga miks ma neid ostan, kui mul on karbid kodus olemas?"
Liigsed karbid-totsikud-potsikud tassib Ann pakendikonteinerisse. Enne peseb viisipäraselt puhtaks.
"Vanasti kasutasin ma pesemiseks sinepipulbrit, mis imehästi võttis rasva ära, aga tänapäeval ma olen mugav, pesen Fairyga," tunnistab Ann. Koguni õlipudeli saab ta puhta pakendi nime vääriliseks.
Kasvatab aias imetaimi
Tetrapakkide saatuseks Anne majapidamises on teenistus aiandusrindel. Kohvikooretaaras kasvatab ta maasikataimi – nii et enne maha istutamist on pakk juuri täis.
Suuremad tetrapakid kuluvad vahel ka istikute tarvis. Kuuri all ootavad reas mulda täis kühveldatud jogurtipakid: kui kevade poole talve on vaja hakata viinamarja ja kiivi pistokstele juuri alla kasvatama, toob Ann need anumad tuppa sulama.
Tänavu sai ta kuuri lõunapoolse seina ääres kasvavalt kiivilt 11 rohemuna. Kevadel passis peale, mil emane kiivi õitsema hakkas, ja käis siis botaanikaaiast kiivitolmu korjamas.
Oi, Anne aias kasvab imetaimi! Ühele õunapuule on ta külge pookinud oksi 11 sordist.
"Aga mul on plaanis veel pookida," ähvardab Ann. "Pirnil on praegu neli sorti."
Ann pakub vaarikapõõsast hilist vaarikat – mitte nii magusat kui südasuised marjad, aga see-eest ussideta – ja räägib, kuidas ta kasvatab endale sarapuust tarbepuitu: aastased sarapuuoksad kõlbavad hernekeppideks, kolmeaastased aga juba õunaoksi toestama.
Lehed ja muist mädaõunu riisub Ann sügisel õunapuu alla vaibaks ning enne uut sügist on need mullaks saanud. Väike lehehunnik on tal varuks ka kompostimiskasti kõrval – et vajaduse korral toast toodud orgaanikale peale visata. "Hirmus kallis, inimene ei jaksa seda osta ja igaüks ei ole ju ise ehitaja," ohkab Ann rohelist mullateoriista patsutades.
Siia rändavad köögis seisvast väiksemast kompostimiskastist kartuli- ja õunakoored, pirnisüdamed, toalillede kuivanud lehed ja nii edasi. Koguni teepakk kaob kompostihunnikus paari aastaga nii ära, et alles jääb puhas põlluramm.
Aianurgas on Annel teinegi, suurem kompostihunnik.
"Tomativarred, pojengi- ja maapirnivarred, kõik jämedam värk, mis tahab kauem laguneda, läheb sinna, suvel ka mädaõunad," seletab Ann.
Oma aiast leiab Ann ka tulealustust – ahju kütte pannes keerab ta pihutäie peenemaid vaarikavarsi lehe sisse nutsakaks ja sellest sünnib esmaklassiline süütepomm.
"Ajalehetoru sees peab olema õhk, siis ta põleb nagu puuhalg."
Ahju ajab Ann ka kogu päevalehenduse, mis majja satub. Selleks on tal oma nõks.
Kes eales näiteks oma firma raamatupidamist põletanud, teab, et paberit ja põlevkivi ühendab omadus üldjuhul tuld mitte külge võtta. Üksik paberileht, jah, see süttib, samamoodi nagu hakkab sooja andma pulbriks pihustatud põlevkivi. Aga vähegi paksemat kaustikut tulle visata pole mõtet – servast ta natuke kärssab, kuid tuhastumiseks tahab ta ikka lehitsemist.
Seitungiga on sama lugu – iga leht tahab muretuks põlemiseks väljarebimist ja eraldi kokkukägardamist. Teine võimalus on ajalehed ahju ajamiseks rulli keerata.
"Keegi õpetas kunagi, et ajalehetoru sees peab olema õhk, ja siis ta põleb nagu puuhalg," selgitab Ann.
Lehehalu retsept on lühidalt järgmine: kuus-seitse-kaheksa ajalehte murtakse lahti – nagu hakkaks kohe keskmisi külgi lugema – ja laotatakse sedasi üksteise peale. Siis keeratakse lehed torru, aga tingimata nii, et keskele jääb õhutunnel. Selle rulli pakib Ann veel õhema ajalehe sisse, täpselt nii, nagu pakendatakse näiteks plakateid, et need end reisi peal lahti ei keriks.
Saadud halud võib vabalt sütele heita ja suurema segamiseta saab neist tuhk.
Üksnes klantspaberil reklaami, mis vaatama palvekirjast postkastil "Siia reklaami ei soovita!" ikkagi majja hiilib, viskab Ann teinekord päris prügikasti, sest paberikonteinerit lähikonnas ei ole ja keskkonnajaama on pikk maa.
"Ahju ju narrida ei taha, ja lepingus on kirjas, et konteinerisse ei tohi panna puhtaid pakendeid ja puhast paberit! Aga reklaamiga saastatu ei ole ju puhas paber!" muigab Ann.
Ahjaa, perenime ja näoga ei tahtnud Ann ses loos esineda seepärast, et paljud peavad tema jändamist prügiga kui mitte päris tobedaks, siis tülikaks ja tarbetuks ometi. "Palju lihtsam on ju visata olmeprügikasti kõik, mis üleliigseks osutub. Prügikäitlussüsteem soodustab sellist teguviisi," tõdeb Ann.Ž
